Buddhadharma


Buddha võit Maara üleBuddha võit Maara üle

Buddhadharmaks nimetatakse ajaloolise Buddha antud õpetusi. Buddha Šākjamuni ehk Siddhārta Gautama sündis ligi 2570 aastat tagasi praeguse Nepali aladel. Ta sündis kuninglikku perekonda, ent hülgas maise võimu ja rikkuse, et leida tõde ja jõuda virgumisse. Ajalooliselt on leitud, et budistlikes õpetustes esitatud elulugu on kooskõlas ka arheoloogiliste leidudega. Budistlikud õpetajad on sajandeid jutustanud Buddha elulugu, et anda edasi buddhadharma põhiideid.

Noore printsi elu sai teise suuna, kui ta puutus esimest korda kokku kannatusega, sest nägi vanadust, haigust ja surma. Enne seda oli Siddhārta isa suutnud teda eemal hoida kurbusest ja valust, sest kartis, et teostub ühe targa ettekuulutus, mille järgi pidi printsist saama kas maailma valitseja või virgunu. 29-aastaselt loobus Siddhārta maisest elust ning püüdis leida lahendust elus ilmnevatele probleemidele. Pärast kohtumisi erinevate õpetajatega ja intensiivset meditatsiooniperioodi Bodhgayās, Põhja-India külas, mis praegu on budistide peamisi palverännaku sihtkohti, virgus ta 37 aasta vanusena ühe bodhipuu all. Seejärel hakkas ta tasapisi õpetama ning tegi seda ligi 40 aastat – kuni oma surma ehk parinirvaanani. Kuna tema õpetused olid väga praktilised, köitsid need väga suurt hulka inimesi erinevatelt elualadelt. Nõnda levis buddhadharma, mis tõi välja selge ja konkreetse meetodi inimelus valitseva jätkuva rahulolematuse ja kannatuse kõrvaldamiseks, väga kiiresti üle kogu Põhja-India.

Buddhat, tema õpetusi ehk dharmat ning õpilaste kogukonda ehk sanghat nimetatakse kolmeks kalliskiviks. Need, kes ühinesid Buddhaga tema eluajal ning kellest said kerjusmungad ja -nunnad, moodustasid algse budistliku sangha – sellest kasvasid hiljem välja kloostrikogudused. Pärast Buddha surma kogusid õpilased kokku tema õpetused ning need on püsinud elavana ja praktilisena kuni tänapäevani. Buddha õpetuste tuumaks on elu läbiva kannatuse ja rahulolematuse ära tundmine ning seejärel nende põhjuste kõrvaldamine, et tõeliselt kannatusest vabaneda. Neid õpetusi nimetatakse neljaks õilsaks tõeks, mis oli ka esimene õpetus, mille Buddha oma järgijatele andis. Neli õilsat tõde on:

  1. selle maailma tavaseisundiks on kannatus;
  2. kannatus tärkab ihast ehk kiindumusest maailma, mis on püsimatu;
  3. kannatus lakkab, kui kõrvaldatakse kiindumus maailma;
  4. kiindumust on võimalik kõrvaldada, järgides õilsat kaheksaosalist teed.

Buddha elusündmusedBuddha elusündmused

Kui Buddha mõistis nelja õilsat tõde ja saavutas virgumise, jõudis ta ka inimpsühholoogia ja -füsioloogia mõistmiseni ning sellest sai hiljem alus budistliku filosoofia arengule ning paljudele meditatsiooniharjutustele. Buddha õpetuste üks põhilisi ideid on arusaam püsiva „ise“ ehk „mina“ puudumisest. Budistliku nägemuse järgi on „ise“ püsimatu ning inimese iseloom ja kalduvused sõltuvad põhjustest ja tingimustest ning on sama loogika järgi püsimatud – tänu sellele on võimalik kõrvaldada kõik meeleplekid ning jõuda virgumisse.

Buddha Šākjamuni surmale järgnenud kaheteistkümne sajandi jooksul moodustati Indias varajastest kerjusmunkade ja -nunnade kogukondadest püsivad kloostriinstitutsioonid ning budism hakkas levima üle kogu Aasia. Sellest ajast pärinevad ka kolm peamist budismi traditsiooni. Hinajaana ehk väiksem sõiduk toetub algsetele Buddha õpetustele, mille andsid edasi tema otsesed õpilased. Praegusajal levib hinajaana Sri Lankal, Tais, Birmas, Laoses, Kambodžas ning mõnes Kagu-Hiina piirkonnas. Hinajaanas toetutakse harjutamisel muistes paali keeles kirja pandud tekstidele.

Mahajaana ehk suur sõiduk võttis konkreetsema vormi kuuesaja aasta jooksul pärast Buddha surma. Mahajaanabudistide pühakirjade traditsiooni moodustavad samuti suutrad, kuid need pole hinajaana süsteemiga ühised. Mahajaanas rõhutatakse bodhisattva ideaali ehk kaastundest teistele vabanemise tee võimaldamist. Mahajaanabudism levis Tiibetisse, Hiinasse, Jaapanisse, Koreasse, Vietnami, Nepali ja Sise-Aasia osadesse. Mahajaana õpetusi laiendati kolmandas peamises budismi traditsioonis, mida nimetatakse vadžrajaanaks ehk teemantvälgu sõidukiks. Vadžrajaana harjutajad keskenduvad oskuslike meetodite ehk erilaadsete meditatsiooniharjutuste teostamisele, et jõuda virgumisse. Vadžrajaana on mahajaanatee avardatud vorm, mis arenes välja põhiliselt Põhja-Indias, Tiibetis, Nepalis, Mongoolias ning ka Hiina mõnes piirkonnas.

Kuigi budistlikud õpetlased toovad välja need kolm peamist lähenemist Buddha õpetustele, omandasid õpetused erinevates kultuurikeskkondades teatud iseloomulikke jooni, mille järgi võib eraldi välja tuua näiteks Tiibeti, Tai, Hiina ja Jaapani budismi, millesse põimiti kohalikke traditsioone.

Tiibet muutus oluliseks mahajaana ning vadžrajaana teostamise järjepidevuse vaatekohast, sest seitsmendal sajandil tõi kuningas Songtsen Gampo budismi Tiibetisse ning tema initsiatiivil loodi kirjaviis, millesse hakati tõlkima sanskriti keeles kirjutatud india budistlikke tekste. Paljud neist tekstidest läksid aja jooksul Indias kaduma, ent tänu täpsetele tiibeti tõlgetele on tänapäeval tõlgitud osa tekste tagasi sanskriti keelde.

Järgmisel sajandil kinnitas budism Tiibetis tänu mitmetele tõlgetele tasapisi kanda ning suur õpetaja Padmasambhava pani koos Šāntarakšitaga aluse Samye kloostrile, kus 792.–794. aastani peeti suur väitlus, mille tulemusel hakati Tiibeti budismis tuginema India õpetajate esitatud astmelisele teele. Hiljem hakati Padmasambhava ja teiste varajaste õpetajate Tiibetisse toodud liini nimetama ningmaks ehk vanaks koolkonnaks. Uuel tõlkeperioodil, 11. ja 12. sajandil, käis palju tiibetlasi Nepalis ja Indias, et õppida ja harjutada budismi, ning lumedemaale toodud õpetustest kasvasid välja sakja ning kagjü traditsioon. Alus pandi ka bodongi ja džonangi koolkonnale. 11. sajandil kutsuti Vikramašīla kloosterülikoolist Tiibetisse kuulus õpetaja Atīša ning tema õpilasest Dromtönpast sai alguse kadami koolkond, mille erinevad liinid ühendas 15. sajandil taas tervikuks laama Tsongkhapa, kes selgitas ja avardas Atīša õpetusi nõnda palju, et seda suunda hakati nimetama uus-kadamiks ehk gelukiks. Nõnda kinnitas budism aja jooksul Tiibetis üha rohkem kanda.

Kui hiinlased okupeerisid 1959. aastal Tiibeti, põgenesid paljud tiibetlased, nende hulgas kõrged budistlikud õpetajad ning ka Tema Pühadus IX dalai-laama, pagulusse Indiasse, Nepali ja Bhutani. Tänu sellele, tiibetlaste jaoks traagilisele sündmusele, hakkas Tiibeti budism laiemalt levima ning jõudis seitsmekümnendatel ka läände, kus praegu on erinevates riikides palju budistlikke keskusi.